Vene keisririigi ajaloos pole �htegi valitsejat, keda oleks laimatud rohkem kui Pauli (valitses 1796�1801) ja Nikolai II (valitses 1894�1917). Nii kujunes v�lja ajalooliselt. Nikolaiga paistab asi igati selge olevat � ei saanud ju uue korra esindajad p�rast 1917. aastat kirjutada kukutatud monarhist t�tt. Miks aga tabas sama saatus 18. sajandi l�pul troonile t�usnud keiser Pauli? K�simus on �igustatud seda enam, et ei enne ega p�rast Pauli valitsusaega Venemaa riigikord ei muutunud.

Milline oli s�ndmusteahel, mille tulemusena edumeelsest ja oma aja kohta isegi liberaalsest riigit��ri hoidjast kinnistus j�rgnevatele p�lvkondadele pilt kui suisa hullumeelsest maniakist, vaat et Caligulast?

�Vanaema� laps

Paul s�ndis aastal 1754 tulevase Vene keisri Peeter III ja tema abikaasa Sofia Frederike Auguste � tulevase keisrinna Katariina II � lapsena. Rohkem Peeter III-l lapsi ei olnud.

Enne neid valitses keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I keskmine t�tar, kes oli troonile t�usnud j�rjekordse paleep��rde k�igus. Kuna Jelizavetal j�rglasi polnud, kuulutas ta Vene trooni p�rijaks oma sugulase, vanema �e Anna Petrovna poja, Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi, kes �igeusku ristituna sai nimeks Pjotr Fjodorovitsh. Ka naise valis oma j�reltulijale keisrinna Jelizaveta isiklikult � troonip�rija Peeter sai 1745. aastal naiseks Preisi feldmarssali t�tre Sofia, kellele �igeusku ristimisel anti nimeks Jekaterina Aleksejevna. Troonip�rija Peetri ja Jekaterina abielu ei osutunud �nnelikuks.

��l vastu 20. septembrit 1754 algas Jekaterinal pikk ja raske s�nnitus. Laps tuli ilmale alles j�rgmise p�eva �htupoolikuks. Kui keisrinna Jelizaveta sai teada, et on s�ndinud uus troonip�rija, lasi ta lapse kohe enda juurde tuua. Ema n�gi last alles kaheksandal p�eval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi, isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest.

Konstitutsiooni pooldav �lemhoovmeister

Kui Paulil t�itus kuues eluaasta, eraldati talle suvelossis tiib, kus ta elas oma kaaskonna ja kasvatajatega. �lemhoovmeistriks m��rati talle kindral ja kantsler, kammerjunkur Nikita Ivanovitsh Panin. Panin oli v�ga haritud ja edumeelse maailmavaatega inimene, kes oli aastast 1748 olnud Venemaa saadik Rootsi kuningriigis. Panin oli s�ndinud Danzigis, tema lapsep�lv m��dus P�rnus. Panini suguv�sa oli Venemaal tuntud juba Ivan Grozn�i ajast, mil Vassili Panin langes Kaasani vallutamisel. Peeter I ajal pidasid vennad Paninid k�rgeid riigiameteid � Andrei oli kindralmajor, Ivan senaator (ka Anna Ivanovna ajal). Nikita oligi Ivani poeg. 1755. aastal autasustati teda kui edukat diplomaati P�ha Anna ja Aleksander Nevski ordeniga ning talle omistati kindralleitnandi auaste, Nikita Paninist sai ka kantsler. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.

Keisrinna Jelizaveta Petrovna hindas Panini andeid ja m��ras ta �lemhoovmeistri ametisse troonip�rija Pauli juurde. Panin oli poissmees ning hakkas v�ga hoidma talle usaldatud poissi, kes oli ilma j��nud vanemate hoolest ja armastusest. Ka Paul s�ilitas kogu elu t�nu- ja armastustunde kasvataja vastu. Just Paninilt sai Paul kaasa tulevased poliitilised vaated ning kindlameelsuse.

Kui Katariina pani 1762. aasta juunikuus toime paleep��rde, �ritas Panin juurutada Venemaal konstitutsioonilist monarhiat. Ta lubas toetada Katariina valitsemise legitiimsust juhul, kui Katariina kuulutab v�lja Panini koostatud manifesti keiserliku n�ukogu loomisest. Kahjuks see plaan l�bi ei l�inud.

28. juunil 1762 loeti Peterburis Kaasani kirikus rahvale ette manifest, millega Katariina II kuulutati Venemaa isevalitsejaks. Troonilt t�ugatud Peeter III-st polnud manifestis juttugi. Oranienbaumist Peterhofi toodud Peeter III, n��d juba vang, p��rdus korduvalt oma abikaasa Katariina II poole palvega lasta ta tagasi kodumaale Holsteini koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga. Katariina ei vastanud nendele palvetele ning �sna pea, 6. juulil, teatas kaardiv�eohvitser ja Katariina armuke Grigori Orlov, et kaardim�ngulauas tekkinud t�li l�ppes endise keisri surmaga (rabandusega). Tegelikult Peeter III lihtsalt tapeti.

V�im hakkas meeldima

K�nealuste s�ndmuste ajal oli Paul 8-aastane, Katariina lubas troonile asudes valitseda kuni poja 18-aastaseks saamiseni. Aga talle hakkas v�im meeldima niiv�rd, et ta ei kavatsenudki seda pojale �le anda. Vastupidi, m�ne aja m��dudes tuli Katariina lagedale ideega abielluda Grigori Orloviga, kellega tal oli poeg Aleksei Bobrinski. Nimi Bobrinski pandi sellep�rast, et laps s�ndis 10. aprillil 1762 abieluv�lisena p�rast seaduslikku poega Pauli ning talle oli vaja kindlustada v��rikas tulevik, nii omistatigi poisile krahv Bobrinski tiitel. Selle abieluplaani vastu astus otsustavalt v�lja Nikita Panin, kuna troonip�rimis�igusest oleks ilma j��nud tema kasvandik Paul ning Venemaal oleks tekkinud uus, Orlovide d�nastia. Oma s�nav�tus Senatis �tles kantsler Panin j�rgmise t�helepanuv��rse lause: �Keisrinna v�ib teha k�ike, mis talle p�he tuleb, aga proua Orlovast ei saa kunagi meie valitsejat.� Senat �hines Panini arvamusega. Loomulikult sattus Panin Katariina silmis ebasoosingusse.

S�akas abikaasa

Paul sirgus ning ta pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX t�tre Wilhelmine Louisega, kellest �igeusku ristimise j�rel sai suurv�rstinna Natalja Aleksejevna ja kes osutus nii julgeks naisterahvaks, et s�andas hakata m�ssama �mma vastu. Tekkis esimene Katariina II vastane vanden�u. Tulles vastu abikaasa soovidele, kinnitas Paul, et v�imule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Katariina II oli selleks ajaks aga juba kogenud poliitik ning vanden�u paljastati. Panin eemaldati �ukonnast, v�rst Repnin saadeti oma Smolenski m�isa, Pauli tollal last ootav abikaasa m�rgitati Katariina k�sul.

Teine katse

Juba aasta p�rast saadeti Paul Katariina II tahtel kosja W�rtenbergi printsessi Sofie Dorothea, Preisi kuninga Friedrich II sugulase juurde. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai �igeusu nimeks Maria Fjodorovna. Noortele kingiti Pavlovskoje m�is, mis asus kolme versta kaugusel Tsarskoje Selost. 12. detsembril 1777 s�ndis Paulil esiklaps, poeg Aleksander � tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt �ra v�ttis.

1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga krahv Severn�i nime all Euroopasse ringreisile. Viinis Austria keiser Josephiga kohtudes avaldasid nad viimasele v�ga positiivset muljet, mis ilmneb Joseph II kirjavahetusest oma venna, Toscana hertsogi Leopoldiga � Pauli nimetatakse andekaks, arukaks, m�tlikuks, kiiretaibuliseks, korraarmastajaks, t�psust ja distsipliini hindavaks inimeseks.

Viinist j�tkus teekond Veneetsiasse, Padovasse, Firenzesse, Bolognasse, sealt Rooma, kus Paul kohtus paavst Pius VI-ga, Parmasse, Milanosse, Torinosse, Lyoni, Pariisi. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa ainult �lipositiivseid vastukajasid.

Isolatsioonis

1783. aastal algas Pauli elus k�ige s�ngem, nn Gatshina periood. 18. sajandi alguses oli Peeter I kinkinud oma �ele Nataljale �he m�isa rootslastelt vallutatud alal. P�rast Natalja surma k�is m�is mitu korda k�est k�tte, kuni Katariina II selle 1763. aastal oma favoriidile Grigori Orlovile kinkis. P�rast viimase surma 1783. aastal ostis Katariina m�isa Orlovi vendadelt v�lja ning kinkis oma pojale Paulile, kui sellel s�ndis j�rjekordne laps, t�tar Aleksandra.

Niisiis algas 1783. aasta augustist suurv�rst Paul Petrovitshi ja tema naise elus Gatshina periood. Tolleks ajaks oli 29-aastane Paul m�istnud, et ema teda valitsema ei lasegi. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli v�ikesearvulise Gatshina kaardiv�e juhatamine. V�he sellest, Pauli juurde Gatshinasse visiidile s�ita t�hendas tollastele �ukondlastele Katariina II viha alla langemist. Oli siiski julgeid mehi, kes Pauli Gatshinas k�lastasid. �ks neist oli tulevane feldmarssal Mihhail Kutuzov, kes s�itis Pauli juurde 1791. aastal. Kutuzov koos t�trega v�ttis 1801. aastal osa Pauli viimasest �htus��gist Mihhailovskoje lossis ja oli �ks viimaseid, kes keiser Pauli elusana n�gi.

Paul sattus t�ielikku isolatsiooni, olles samal ajal tulvil teotahet ja plaane teostada Venemaal nii h�davajalikke reforme. Ka oma lapsi n�gi ta ainult kord n�dalas Peterburis. Samal ajal koges Paul, milline korralagedus ja stagnatsioon Venemaal valitseb. N��d m�istis ta t�iel m��ral, kui t�htis on taastada Peeter I poolt �ra muudetud troonip�rimise �igus, mille j�rgi pidi valitsejaks saama otsese meesliini esindaja ja alles niisuguse puudumisel naisliini esindaja.

1799. aastal jahenesid Pauli suhted abikaasaga. Tolleks ajaks kahtlustas ja umbusaldas Paul praktiliselt juba k�iki, kaasa arvatud oma pojad, kes olid kasvanud Katariina II l�hikonnas ning Paulist t�ielikult v��rutatud.

Troonil

Vahetult enne surma koostas Katariina II dokumendi, mille kohaselt tuli Paul troonilt k�rvaldada ning valitsemine pidi minema Pauli vanema poja Aleksandri k�tte. Asi oli kavas avalikustada keisrinna nimep�eval 26. novembril 1796, ent Katariina II suri 4. novembril. K�nealune dokument avastati Katariina II paberite hulgas, kui Paul saatis poja Aleksandri ning v�rstid Kurakini ja Rostoptshini ema pabereid ja arhiivi �le vaatama. Aleksander kartis isa niiv�rd, et v�ttis oma kahelt kaaslaselt aus�na, et nood sellest dokumendist kunagi kellelegi ei r��gi, ning viskas paberi kaminasse.

Paul oli valitsejaks saades 42-aastane. Ta oli k�ll tulvil ideid, mille alusel riigielu �mber korraldada, ja valmis ellu viima k�iki oma programme, ent tundis samas, et on ajast lootusetult maha j��nud ning k�igeks ei j�tku tal lihtsalt mahti.

Valitsemine algas Pauli manifestist, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat v�lispoliitikat. Muudeti �ra Katariina II v�lja kuulutatud j�rjekordne nekrutite v�rbamine, millega valmistuti s�jaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Paul deklareeris, et alates Seitsmeaastasest s�jast ei ole Venemaa saanud kosumiseks aega, ainu�ksi Katariina II ajal pidas Venemaa kuus suurt s�da ning valmistus seitsmendaks.

Olles suur keskaegse r��tlitraditsiooni austaja, pidas Paul �igeks korraldada s�ja asemel vaenupoolte valitsejate vaheline duell, v�itja ja kaotaja selguks selle k�igus. Tulevastes duellides Euroopa monarhide vahel valis Paul enda sekundandiks Kutuzovi. On teada, et Paul saatis duellikutse Prantsusmaa riigijuhile Napol�on Bonaparte�ile, pole aga teada, kas too kutse k�tte sai ja kuidas vastas.

Leiva hinna v�hendamiseks l�i Paul riigimagasinid, inflatsiooni t�kestamiseks p�letati kuue miljoni rubla v��rtuses katteta paberraha, uute t�isv��rtuslike h�berublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma serviise. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Novikov, Poola vabadusv�itleja Kostjushko, literaat Radishtshev.

5. aprillil 1797 krooniti Paul pidulikult keisriks. Selleks puhuks avalikustati kaks t�htsat seadust. Esiteks taastas Paul Peeter I poolt muudetud troonip�rimis�iguse � troonile sai n��d pretendeerida vaid valitseja otsene vanim meesliinis j�rglane; naisliini esindaja sai pretendeerida troonile �ksnes meesliini katkemise puhul. Teine seadus piiras teoorjust � m�isategu piirati kolme p�evaga n�dalas. See oli valitseja esimene katse leevendada vene talupoja elu. 16. oktoobril 1798 keelati m��a p�risorja ilma maata, et ta uue peremehe juures p�ris n�lga ei j��ks.

S�jav�ereform

Suured �mberkorraldused toimusid armees. Paul alustas kaardiv�est. Katariina ajal oli kaardiv�gi niiv�rd demoraliseerunud, et n�iteks Preobra�enski polgus oli kirjas mitu polkovnikut, k�mmekond majorit, paark�mmend kaptenit jne, kuid tegelikult oli polgu asupaigas kohal ainult paar leitnanti, �lej��nud mehed elasid Moskvas v�i Peterburis, tihti ka oma m�isates, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Olles omal ajal t�usnud troonile riigip��rde tulemusel, oli Katariina II aadelkonna toetuse nimel v�lja kuulutanud �Aadli armukirja�, mille kohaselt p�rusaadel riigiteenistusest �ldse vabastati. Paul muutis selle �ra, tehes s�jav�e- ja riigiteenistuse kohustuslikuks ka aadlikele. 29. novembril 1798 viidi sisse uus s�jav�em��rustik, uued koosseisud, uus nekrutite v�tmise kord, uus merev�em��rustik. Andetud v�ejuhid tagandati, uued �lemused pidid kaks korda n�dalas keisrile isiklikult ette kandma nendele usaldatud v�eosade seisukorrast. S�durite jaoks viidi sisse erilised rinnam�rgid, mis neile anti p�rast 20-aastast teenistust ja mille omanikku ei v�inud enam ihunuhtlusega karistada. Uue m��rustikuga reglementeeriti �ldse ihunuhtluse andmise kord, mis selle ajani s�ltus ainult �lemuse tahtest. S�duritele anti soojad talveriided, ning mis eriti t�htis � eluaegne teenistus muudeti �ra 25-aastaseks, igale erus�durile ja erru l�inud allohvitserile n�hti riigi poolt ette maa ning 100 rubla elu sisseseadmiseks.

Kedagi ei hukatud

L�ppes priiskamine �ukonnas, Paul seadis sisse rahaliste kulutuste normid �ukonna �lalpidamiseks ning m��ras ise konkreetsed kaubatarnijad. Vahetati v�lja Senati liikmed, kes paistsid silma laiskusega, samamoodi kontrolliti s�jakolleegiumi t��d. Kord saabus Paul isiklikult s�jakolleegiumisse kell 7 hommikul ja ei leidnud sealt kedagi eest. Kolleegiumi president Salt�kov ilmus t��le alles kell 10, mist�ttu talle tehti m�rkus v�ga t�sises vormis. Salt�kov oli samal ajal Pauli laste kasvataja ja kuulus omal ajal Pauli kaaskonda ning ei oodanud, et ka temale laieneb range distsipliin.

Tohutu t�� viidi l�bi seadusloome alal. Pauli l�hikese valitsemisaja jooksul ilmus 2179 seadusandlikku akti � keskmiselt 42 akti kuus. Olgu v�rdluseks toodud, et kogu Peeter I valitsemise jooksul ilmus neid 3286 ehk keskmiselt 8 akti kuus. 1797. aastal likvideeriti aadli maakonnakohus ja kubermangu magistraat ning aadlike maakondlikud omavalitsused. N��d ei valitud kohtu- ja politseiameteisse enam aadli esindajaid, vaid nad m��rati riigi poolt ning nende hulka sattus ka mitteaadlikke.

J��b �le veel lisada, et Pauli ajal ei hukatud kedagi, k�ll aga tagandati tihti ametist. Arreteeriti ning saadeti Siberisse asumisele v�i sunnit��le k�igest 700 inimest, ja seda kogu keisririigi territooriumil. Samal ajal vabastati v�i m�isteti �igeks 482 inimest.

Liidus Napoleoniga

1799. aastal oli Venemaa koalitsiooniliidus Inglismaaga Prantsusmaa vastu. Napoleon, kes oli saanud 1799. aastal Prantsusmaa konsuliks, saatis 7. juulil 1800 Paulile diplomaatilise kirja, milles tegi ettepaneku l�bir��kimisteks ja v�imaliku liidulepingu moodustamiseks. Paul oli pettunud Venemaa senistes liitlastes ning n�gi Inglismaas ja Austrias vaid ambitsioonikaid pseudoliitlasi, kes on �ksnes omakasu peal v�ljas. Pauli suhet Inglismaaga tumestas ka Malta okupeerimine viimase poolt, seda enam, et Paul oli Malta Ordu suurmeister. Paul armastas rahupoliitikat ning n�gi uues liidus Napoleoni Prantsusmaaga v�imalust s�ilitada Euroopas s�jaline tasakaal ning rahu. Prantsusmaa ja Venemaa suhted soojenesid ning 4.�6. detsembril 1800 liitusid Prantsuse-Vene liiduga veel Taani, Rootsi, Preisi, Holland, Itaalia, Hispaania. Liidust j�i v�lja Inglismaa. Mandri-Euroopas oli tekkinud t�iesti uus olukord � puudus otsese s�jalise konflikti oht. V�he sellest, Paul hakkas kavandama �hiss�jak�iku Napoleoniga T�rgi vastu, Indiasse ning isegi dessanti Iirimaale, et murda Suurbritannia kui tugeva mereriigi �lemv�im.

2. veebruaril 1801 astus Inglismaal tagasi Pitti valitsus. Kogu Euroopa ootas suuri muutusi. �kitselt teatas Venemaa Pauli surmast. Napoleon oli veendunud, et tegu on m�rvaga, ja kahtlustas selles eelk�ige Inglismaa intriigi � just inglased olid Napoleoni arust subsideerinud Venemaal paleep��rde.

S��distusel oli t�ep�hi all. N�hes oma lootusetut v�lispoliitilist olukorda, v�tsid Inglise diplomaadid �hendust kantsler Nikita Ivanovitsh Panini vennapoja Nikita Petrovitsh Paniniga, kes oli just l�petanud diplomaadimissiooni Berliinis. Nikita Panin oli suur anglomaan ning toetas igati liitu Inglismaaga, pealekauba oli ta isiklikes s�brasuhetes Inglise saadiku Withfortiga.

Rahulolematud

Venemaalgi olid paljud rahulolematud, n�iteks Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi �de Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiv�eohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid k�ttemaksu selle eest, et uus keiser neid m��dalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning t��le panna tahtis. Riigip��rde plaanidesse oli p�hendatud ka Pauli poeg Aleksander, kes pidi vanden�ulaste kava kohaselt isa asemel troonile astuma. Kasvatas ju teda vanaema Katariina II ning just Aleksandrist loodeti vanade heade aegade tagasitoojat.

Nikita Petrovitsh Panin asus usinasti tegutsema. Ta l�i suhted Peterburi s�jakuberneri von Pahleniga, keda Paul muide piiritult usaldas. Vanden�uga liitus Semjonovski polgu komand�r Depreradovitsh, kavalergardipolgu sheff Uvarov ning paljud kaardiv�epolkude ohvitserid.

Vanden�u

Vanden�u sai teoks 12. m�rtsi ��l 1801. Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis sisenesid v�rstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen, kaardiv�eohvitserid Jashvil, Skarjatin, Gordanov, Bologovski, Borozdin, Argamakov, Tatarinov, Mansurov ning kindral Tshitsherin, kokku 12 meest. Platon Zubov ulatas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too loobub troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud v�givallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale l�i Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kargasid keisrile kallale Jashvil, Tatarinov, Gordanov ja Skarjatin. Pauli peksti jalgadega, tema pea purustati m��gapidemega ja l�puks keiser k�gistati Skarjatini v��s�rbiga. Nii toimus m�rv ja riigip��re, katkes ootamatult Pauli ajastu.

Hullumeelsuse vari

Me ei tea, milline oleks olnud Euroopa ajalugu, kui keiser Paul oleks valitsenud Venemaad ning liidus Napoleoniga Euroopa asju korraldades taganud Euroopa mandril kestva rahu. V�ib-olla ei oleks tulnud Aleksander I aegseid koalitsioonis�du ning Euroopa ei oleks kaotanud miljoneid inimelusid? K�ll aga teame, et kui Paul ei oleks reforminud riigi- ning mis k�ige t�htsam � s�jav�ekorraldust, ei oleks Aleksander I-l olnud mitte kusagilt v�tta armeed, millega seista Napoleoni vastu 1812. aasta Isamaas�jas. Pole kahtlust, et ilma Pauli reformideta oleks Venemaa langenud sellisesse stagnatsiooni, mis poleks v�ib-olla kunagi viinud Aleksander II 1861. aastal talupojareformini ning Venemaa oleks j��nud juba 19. sajandi keskpaigas tsiviliseeritud maailma piiridest v�lja.

See, et teotahteline ning andekas poliitik � nagu Paul seda oli � sai k�lge hullumeelse despoodi sildi, on seletatav Katariina II omaaegse �poliitikaga�, mille sihiks oli v�ltida iga hinna eest v�imu �leandmist pojale ja soov valitseda ise l�puni. Selleks kasutas Katariina mitmesuguseid v�tteid. N�iteks j�lgis ta kiivalt Pauli elu ja kirjavahetust ning v�himagi kahtluse puhul, et Paul hellitab lootust saada kunagi Vene keisriks, laskis ta tolle �petajal Nikita Paninil Paulile teatavaks teha j�rgmist: Paul ei olevatki troonip�rija, kuna tema isa pole mitte Peeter III, vaid hoopis Salt�kov, ning ainult armust on Katariina Paulisse suhtunud kui oma pojasse, sest ka Pauli ema olevat t�iesti tundmatu inimene lihtrahva hulgast � Katariina laskis liikvele kuulujutu, et ta poeg oli s�ndinud surnuna ning tema asemel pandi Katariina rinnale �ks v�ike tshuhhonets ehk eestlane. Et asi aga veelgi kindlam oleks, levitas Katariina II oma noorukiks sirgunud poja suhtes s�stemaatiliselt jutte, et too on hullumeelne. See, et Pauli n�ojooned kujunesid pehmelt �eldes omap�raseks, tulenes haigusest, mis tabas v�ikest Pauli 27. juunil 1762 ja mille tulemusel l�henesid n�on�rvid, mis muutsid absoluutselt tema n�opilti.

Paul ei olnud sugugi hullumeelne, vaid lapsest saadik heas�damlik ja usaldav. V�iksel Paulil oli n�iteks kaks koera, Sultan ja Filidor, kellest ta kirjutas antiikkom��dia eeskujul v�ikese koomilise n�idendi. Omal ajal oli Panin k�sinud Paulilt, mida too arvab, kas parem on olla valitseja v�i k�sut�itja, millele Paul vastas: �See, kes ei suuda alluda, ei tohi ka k�sutaja olla.� Igati m�istlik vastus. Pauli �petasid �ldse v�ga valgustatud mehed, nagu n�iteks tulevane teaduste akadeemia president akadeemik Epinsh, kuulus geograaf ja literaat Pleshtshejev ning v�ga andekas matemaatik Semjon Poroshin. �kski nimetatutest ei ole kunagi oma m�lestustes v�i v�lja�tlemistes avaldanud v�himatki kahtlust Pauli vaimse tervise suhtes. See, et Paul oli igati normaalne mees, leidis kinnitust ka tema hilisema Euroopa ringreisi ajal, millest oli juttu eespool.

P�rast Pauli m�rvamist ei saanud ju ka Aleksander I kuidagi r��kida kadunud keisrist t�tt. Oli igati mugav hoida vana joont ja nii j�igi Paul v�ga pikaks ajaks Vene ajalikku veidriku, et mitte �elda hullumeelse isevalitsejana, mitte aga reformaatori ning edumeelse poliitikuna, kes ei tahtnud muud kui kehtestada oma riigis kord, distsipliin ning anda oma alamatele v�imalus rahulikult elada.

Ja viimane detail. Olles kuulnud, et igal Euroopa suurel monarhil on ametlik favoriit, otsustas Paul v�tta favoriidi ka endale. Seda rolli t�itis Anna Lopuhhina, kellega Paul tutvus 1798. aastal Moskvas. Suhe oli platooniline ning Paulile v�ga iseloomuliku v�ljundiga � nimelt oli r��tlieetikast l�bi imbunud keiser Paul otsustanud oma s�jav�e polgulippudele kirjutada nime Anna heebreakeelse t�lke, mis k�lab vene keeles благодать ehk �ndsus � t��piline keskaegsest romantismist l�bi imbunud armuavaldus oma s�damedaamile. S�na БЛАГОДАТЬ lehvis lippudel ka Aleksander I aja koalitsioonis�dades ja 1812. aasta Isamaas�jas ning on j�udnud v�lja t�nap�eva muuseumivitriinidesse.

Aleksander Pavlovitsh, tulevane keiser Aleksander I, ei suutnud elu l�puni �ra seedida isatapja kuulsust ning ilmselt just sellep�rast unistas ta kogu oma valitsemisaja, et loobub keisritroonist ning l�heb erakmungana patte kahetsema. V�imalik, et keiser 1825. aastal Taganrogis ei surnud, vaid l�kski rahva hulka, ning legend Fjodor Kuzmitshist ei olegi legend, vaid �ks ilus l�ik Vene keisririigi ajaloost � just Fjodor Kuzmitshi nime all tunti �ht taigas elavat erakut, kelle n�ojooned meenutanud v�gagi keiser Aleksandrit ja kelle juures tihti k�isid juttu puhumas Peterburi k�rged �ukondlased.

J�RI KOTSHINEV (1960) on harrastusajaloolane ja univormoloog, kelle huvivaldkonnaks on Venemaa ajalugu.

�Vanaema� laps

Paul s�ndis aastal 1754 tulevase Vene keisri Peeter III ja tema abikaasa Sofia Frederike Auguste � tulevase keisrinna Katariina II � lapsena. Rohkem Peeter III-l lapsi ei olnud.

Enne neid valitses keisrinna Jelizaveta Petrovna, Peeter I ja Katariina I keskmine t�tar, kes oli troonile t�usnud j�rjekordse paleep��rde k�igus. Kuna Jelizavetal j�rglasi polnud, kuulutas ta Vene trooni p�rijaks oma sugulase, vanema �e Anna Petrovna poja, Holsteini hertsogi Karl Peter Ulrichi, kes �igeusku ristituna sai nimeks Pjotr Fjodorovitsh. Ka naise valis oma j�reltulijale keisrinna Jelizaveta isiklikult � troonip�rija Peeter sai 1745. aastal naiseks Preisi feldmarssali t�tre Sofia, kellele �igeusku ristimisel anti nimeks Jekaterina Aleksejevna. Troonip�rija Peetri ja Jekaterina abielu ei osutunud �nnelikuks.

��l vastu 20. septembrit 1754 algas Jekaterinal pikk ja raske s�nnitus. Laps tuli ilmale alles j�rgmise p�eva �htupoolikuks. Kui keisrinna Jelizaveta sai teada, et on s�ndinud uus troonip�rija, lasi ta lapse kohe enda juurde tuua. Ema n�gi last alles kaheksandal p�eval, ja sedagi vaid korraks. Keisrinna Jelizaveta ei usaldanud last kellelegi, isegi emale. Nii kasvaski Paul eraldatuna vanematest.

Konstitutsiooni pooldav �lemhoovmeister

Kui Paulil t�itus kuues eluaasta, eraldati talle suvelossis tiib, kus ta elas oma kaaskonna ja kasvatajatega. �lemhoovmeistriks m��rati talle kindral ja kantsler, kammerjunkur Nikita Ivanovitsh Panin. Panin oli v�ga haritud ja edumeelse maailmavaatega inimene, kes oli aastast 1748 olnud Venemaa saadik Rootsi kuningriigis. Panin oli s�ndinud Danzigis, tema lapsep�lv m��dus P�rnus. Panini suguv�sa oli Venemaal tuntud juba Ivan Grozn�i ajast, mil Vassili Panin langes Kaasani vallutamisel. Peeter I ajal pidasid vennad Paninid k�rgeid riigiameteid � Andrei oli kindralmajor, Ivan senaator (ka Anna Ivanovna ajal). Nikita oligi Ivani poeg. 1755. aastal autasustati teda kui edukat diplomaati P�ha Anna ja Aleksander Nevski ordeniga ning talle omistati kindralleitnandi auaste, Nikita Paninist sai ka kantsler. Panin oli tulihingeline konstitutsioonilise monarhia poolehoidja, milleks ta sai eeskuju Rootsi kuningriigist.

Keisrinna Jelizaveta Petrovna hindas Panini andeid ja m��ras ta �lemhoovmeistri ametisse troonip�rija Pauli juurde. Panin oli poissmees ning hakkas v�ga hoidma talle usaldatud poissi, kes oli ilma j��nud vanemate hoolest ja armastusest. Ka Paul s�ilitas kogu elu t�nu- ja armastustunde kasvataja vastu. Just Paninilt sai Paul kaasa tulevased poliitilised vaated ning kindlameelsuse.

Kui Katariina pani 1762. aasta juunikuus toime paleep��rde, �ritas Panin juurutada Venemaal konstitutsioonilist monarhiat. Ta lubas toetada Katariina valitsemise legitiimsust juhul, kui Katariina kuulutab v�lja Panini koostatud manifesti keiserliku n�ukogu loomisest. Kahjuks see plaan l�bi ei l�inud.

28. juunil 1762 loeti Peterburis Kaasani kirikus rahvale ette manifest, millega Katariina II kuulutati Venemaa isevalitsejaks. Troonilt t�ugatud Peeter III-st polnud manifestis juttugi. Oranienbaumist Peterhofi toodud Peeter III, n��d juba vang, p��rdus korduvalt oma abikaasa Katariina II poole palvega lasta ta tagasi kodumaale Holsteini koos koera, viiuli ning armukese Jelizaveta Vorontsovaga. Katariina ei vastanud nendele palvetele ning �sna pea, 6. juulil, teatas kaardiv�eohvitser ja Katariina armuke Grigori Orlov, et kaardim�ngulauas tekkinud t�li l�ppes endise keisri surmaga (rabandusega). Tegelikult Peeter III lihtsalt tapeti.

V�im hakkas meeldima

K�nealuste s�ndmuste ajal oli Paul 8-aastane, Katariina lubas troonile asudes valitseda kuni poja 18-aastaseks saamiseni. Aga talle hakkas v�im meeldima niiv�rd, et ta ei kavatsenudki seda pojale �le anda. Vastupidi, m�ne aja m��dudes tuli Katariina lagedale ideega abielluda Grigori Orloviga, kellega tal oli poeg Aleksei Bobrinski. Nimi Bobrinski pandi sellep�rast, et laps s�ndis 10. aprillil 1762 abieluv�lisena p�rast seaduslikku poega Pauli ning talle oli vaja kindlustada v��rikas tulevik, nii omistatigi poisile krahv Bobrinski tiitel. Selle abieluplaani vastu astus otsustavalt v�lja Nikita Panin, kuna troonip�rimis�igusest oleks ilma j��nud tema kasvandik Paul ning Venemaal oleks tekkinud uus, Orlovide d�nastia. Oma s�nav�tus Senatis �tles kantsler Panin j�rgmise t�helepanuv��rse lause: �Keisrinna v�ib teha k�ike, mis talle p�he tuleb, aga proua Orlovast ei saa kunagi meie valitsejat.� Senat �hines Panini arvamusega. Loomulikult sattus Panin Katariina silmis ebasoosingusse.

S�akas abikaasa

Paul sirgus ning ta pandi paari Hessen-Darmstadti maakrahvi Ludwig IX t�tre Wilhelmine Louisega, kellest �igeusku ristimise j�rel sai suurv�rstinna Natalja Aleksejevna ja kes osutus nii julgeks naisterahvaks, et s�andas hakata m�ssama �mma vastu. Tekkis esimene Katariina II vastane vanden�u. Tulles vastu abikaasa soovidele, kinnitas Paul, et v�imule saades kehtestab ta Venemaal Nikita Panini koostatud konstitutsiooni. Katariina II oli selleks ajaks aga juba kogenud poliitik ning vanden�u paljastati. Panin eemaldati �ukonnast, v�rst Repnin saadeti oma Smolenski m�isa, Pauli tollal last ootav abikaasa m�rgitati Katariina k�sul.

Teine katse

Juba aasta p�rast saadeti Paul Katariina II tahtel kosja W�rtenbergi printsessi Sofie Dorothea, Preisi kuninga Friedrich II sugulase juurde. Pulmad toimusid 30. septembril 1776. Sofie Dorothea sai �igeusu nimeks Maria Fjodorovna. Noortele kingiti Pavlovskoje m�is, mis asus kolme versta kaugusel Tsarskoje Selost. 12. detsembril 1777 s�ndis Paulil esiklaps, poeg Aleksander � tulevane keiser Aleksander I, kelle Katariina II kohe noortelt �ra v�ttis.

1781. aasta septembris saadeti Paul koos abikaasaga krahv Severn�i nime all Euroopasse ringreisile. Viinis Austria keiser Josephiga kohtudes avaldasid nad viimasele v�ga positiivset muljet, mis ilmneb Joseph II kirjavahetusest oma venna, Toscana hertsogi Leopoldiga � Pauli nimetatakse andekaks, arukaks, m�tlikuks, kiiretaibuliseks, korraarmastajaks, t�psust ja distsipliini hindavaks inimeseks.

Viinist j�tkus teekond Veneetsiasse, Padovasse, Firenzesse, Bolognasse, sealt Rooma, kus Paul kohtus paavst Pius VI-ga, Parmasse, Milanosse, Torinosse, Lyoni, Pariisi. Igal pool tekitasid Paul ja tema abikaasa ainult �lipositiivseid vastukajasid.

Isolatsioonis

1783. aastal algas Pauli elus k�ige s�ngem, nn Gatshina periood. 18. sajandi alguses oli Peeter I kinkinud oma �ele Nataljale �he m�isa rootslastelt vallutatud alal. P�rast Natalja surma k�is m�is mitu korda k�est k�tte, kuni Katariina II selle 1763. aastal oma favoriidile Grigori Orlovile kinkis. P�rast viimase surma 1783. aastal ostis Katariina m�isa Orlovi vendadelt v�lja ning kinkis oma pojale Paulile, kui sellel s�ndis j�rjekordne laps, t�tar Aleksandra.

Niisiis algas 1783. aasta augustist suurv�rst Paul Petrovitshi ja tema naise elus Gatshina periood. Tolleks ajaks oli 29-aastane Paul m�istnud, et ema teda valitsema ei lasegi. Pauli hoiti kiivalt riigiasjadest eemal ning ainus, millega tal lubati tegeleda, oli v�ikesearvulise Gatshina kaardiv�e juhatamine. V�he sellest, Pauli juurde Gatshinasse visiidile s�ita t�hendas tollastele �ukondlastele Katariina II viha alla langemist. Oli siiski julgeid mehi, kes Pauli Gatshinas k�lastasid. �ks neist oli tulevane feldmarssal Mihhail Kutuzov, kes s�itis Pauli juurde 1791. aastal. Kutuzov koos t�trega v�ttis 1801. aastal osa Pauli viimasest �htus��gist Mihhailovskoje lossis ja oli �ks viimaseid, kes keiser Pauli elusana n�gi.

Paul sattus t�ielikku isolatsiooni, olles samal ajal tulvil teotahet ja plaane teostada Venemaal nii h�davajalikke reforme. Ka oma lapsi n�gi ta ainult kord n�dalas Peterburis. Samal ajal koges Paul, milline korralagedus ja stagnatsioon Venemaal valitseb. N��d m�istis ta t�iel m��ral, kui t�htis on taastada Peeter I poolt �ra muudetud troonip�rimise �igus, mille j�rgi pidi valitsejaks saama otsese meesliini esindaja ja alles niisuguse puudumisel naisliini esindaja.

1799. aastal jahenesid Pauli suhted abikaasaga. Tolleks ajaks kahtlustas ja umbusaldas Paul praktiliselt juba k�iki, kaasa arvatud oma pojad, kes olid kasvanud Katariina II l�hikonnas ning Paulist t�ielikult v��rutatud.

Troonil

Vahetult enne surma koostas Katariina II dokumendi, mille kohaselt tuli Paul troonilt k�rvaldada ning valitsemine pidi minema Pauli vanema poja Aleksandri k�tte. Asi oli kavas avalikustada keisrinna nimep�eval 26. novembril 1796, ent Katariina II suri 4. novembril. K�nealune dokument avastati Katariina II paberite hulgas, kui Paul saatis poja Aleksandri ning v�rstid Kurakini ja Rostoptshini ema pabereid ja arhiivi �le vaatama. Aleksander kartis isa niiv�rd, et v�ttis oma kahelt kaaslaselt aus�na, et nood sellest dokumendist kunagi kellelegi ei r��gi, ning viskas paberi kaminasse.

Paul oli valitsejaks saades 42-aastane. Ta oli k�ll tulvil ideid, mille alusel riigielu �mber korraldada, ja valmis ellu viima k�iki oma programme, ent tundis samas, et on ajast lootusetult maha j��nud ning k�igeks ei j�tku tal lihtsalt mahti.

Valitsemine algas Pauli manifestist, mis deklareeris Venemaa rahuarmastavat v�lispoliitikat. Muudeti �ra Katariina II v�lja kuulutatud j�rjekordne nekrutite v�rbamine, millega valmistuti s�jaks revolutsioonilise Prantsusmaa vastu. Paul deklareeris, et alates Seitsmeaastasest s�jast ei ole Venemaa saanud kosumiseks aega, ainu�ksi Katariina II ajal pidas Venemaa kuus suurt s�da ning valmistus seitsmendaks.

Olles suur keskaegse r��tlitraditsiooni austaja, pidas Paul �igeks korraldada s�ja asemel vaenupoolte valitsejate vaheline duell, v�itja ja kaotaja selguks selle k�igus. Tulevastes duellides Euroopa monarhide vahel valis Paul enda sekundandiks Kutuzovi. On teada, et Paul saatis duellikutse Prantsusmaa riigijuhile Napol�on Bonaparte�ile, pole aga teada, kas too kutse k�tte sai ja kuidas vastas.

Leiva hinna v�hendamiseks l�i Paul riigimagasinid, inflatsiooni t�kestamiseks p�letati kuue miljoni rubla v��rtuses katteta paberraha, uute t�isv��rtuslike h�berublade valamiseks korraldati korjandusi, kuhu Paul ise andis oma serviise. Pagendusest ja asumiselt vabanesid Novikov, Poola vabadusv�itleja Kostjushko, literaat Radishtshev.

5. aprillil 1797 krooniti Paul pidulikult keisriks. Selleks puhuks avalikustati kaks t�htsat seadust. Esiteks taastas Paul Peeter I poolt muudetud troonip�rimis�iguse � troonile sai n��d pretendeerida vaid valitseja otsene vanim meesliinis j�rglane; naisliini esindaja sai pretendeerida troonile �ksnes meesliini katkemise puhul. Teine seadus piiras teoorjust � m�isategu piirati kolme p�evaga n�dalas. See oli valitseja esimene katse leevendada vene talupoja elu. 16. oktoobril 1798 keelati m��a p�risorja ilma maata, et ta uue peremehe juures p�ris n�lga ei j��ks.

S�jav�ereform

Suured �mberkorraldused toimusid armees. Paul alustas kaardiv�est. Katariina ajal oli kaardiv�gi niiv�rd demoraliseerunud, et n�iteks Preobra�enski polgus oli kirjas mitu polkovnikut, k�mmekond majorit, paark�mmend kaptenit jne, kuid tegelikult oli polgu asupaigas kohal ainult paar leitnanti, �lej��nud mehed elasid Moskvas v�i Peterburis, tihti ka oma m�isates, teenistusaeg ja uued auastmed aga tulid lihtsalt niisama. Olles omal ajal t�usnud troonile riigip��rde tulemusel, oli Katariina II aadelkonna toetuse nimel v�lja kuulutanud �Aadli armukirja�, mille kohaselt p�rusaadel riigiteenistusest �ldse vabastati. Paul muutis selle �ra, tehes s�jav�e- ja riigiteenistuse kohustuslikuks ka aadlikele. 29. novembril 1798 viidi sisse uus s�jav�em��rustik, uued koosseisud, uus nekrutite v�tmise kord, uus merev�em��rustik. Andetud v�ejuhid tagandati, uued �lemused pidid kaks korda n�dalas keisrile isiklikult ette kandma nendele usaldatud v�eosade seisukorrast. S�durite jaoks viidi sisse erilised rinnam�rgid, mis neile anti p�rast 20-aastast teenistust ja mille omanikku ei v�inud enam ihunuhtlusega karistada. Uue m��rustikuga reglementeeriti �ldse ihunuhtluse andmise kord, mis selle ajani s�ltus ainult �lemuse tahtest. S�duritele anti soojad talveriided, ning mis eriti t�htis � eluaegne teenistus muudeti �ra 25-aastaseks, igale erus�durile ja erru l�inud allohvitserile n�hti riigi poolt ette maa ning 100 rubla elu sisseseadmiseks.

Kedagi ei hukatud

L�ppes priiskamine �ukonnas, Paul seadis sisse rahaliste kulutuste normid �ukonna �lalpidamiseks ning m��ras ise konkreetsed kaubatarnijad. Vahetati v�lja Senati liikmed, kes paistsid silma laiskusega, samamoodi kontrolliti s�jakolleegiumi t��d. Kord saabus Paul isiklikult s�jakolleegiumisse kell 7 hommikul ja ei leidnud sealt kedagi eest. Kolleegiumi president Salt�kov ilmus t��le alles kell 10, mist�ttu talle tehti m�rkus v�ga t�sises vormis. Salt�kov oli samal ajal Pauli laste kasvataja ja kuulus omal ajal Pauli kaaskonda ning ei oodanud, et ka temale laieneb range distsipliin.

Tohutu t�� viidi l�bi seadusloome alal. Pauli l�hikese valitsemisaja jooksul ilmus 2179 seadusandlikku akti � keskmiselt 42 akti kuus. Olgu v�rdluseks toodud, et kogu Peeter I valitsemise jooksul ilmus neid 3286 ehk keskmiselt 8 akti kuus. 1797. aastal likvideeriti aadli maakonnakohus ja kubermangu magistraat ning aadlike maakondlikud omavalitsused. N��d ei valitud kohtu- ja politseiameteisse enam aadli esindajaid, vaid nad m��rati riigi poolt ning nende hulka sattus ka mitteaadlikke.

J��b �le veel lisada, et Pauli ajal ei hukatud kedagi, k�ll aga tagandati tihti ametist. Arreteeriti ning saadeti Siberisse asumisele v�i sunnit��le k�igest 700 inimest, ja seda kogu keisririigi territooriumil. Samal ajal vabastati v�i m�isteti �igeks 482 inimest.

Liidus Napoleoniga

1799. aastal oli Venemaa koalitsiooniliidus Inglismaaga Prantsusmaa vastu. Napoleon, kes oli saanud 1799. aastal Prantsusmaa konsuliks, saatis 7. juulil 1800 Paulile diplomaatilise kirja, milles tegi ettepaneku l�bir��kimisteks ja v�imaliku liidulepingu moodustamiseks. Paul oli pettunud Venemaa senistes liitlastes ning n�gi Inglismaas ja Austrias vaid ambitsioonikaid pseudoliitlasi, kes on �ksnes omakasu peal v�ljas. Pauli suhet Inglismaaga tumestas ka Malta okupeerimine viimase poolt, seda enam, et Paul oli Malta Ordu suurmeister. Paul armastas rahupoliitikat ning n�gi uues liidus Napoleoni Prantsusmaaga v�imalust s�ilitada Euroopas s�jaline tasakaal ning rahu. Prantsusmaa ja Venemaa suhted soojenesid ning 4.�6. detsembril 1800 liitusid Prantsuse-Vene liiduga veel Taani, Rootsi, Preisi, Holland, Itaalia, Hispaania. Liidust j�i v�lja Inglismaa. Mandri-Euroopas oli tekkinud t�iesti uus olukord � puudus otsese s�jalise konflikti oht. V�he sellest, Paul hakkas kavandama �hiss�jak�iku Napoleoniga T�rgi vastu, Indiasse ning isegi dessanti Iirimaale, et murda Suurbritannia kui tugeva mereriigi �lemv�im.

2. veebruaril 1801 astus Inglismaal tagasi Pitti valitsus. Kogu Euroopa ootas suuri muutusi. �kitselt teatas Venemaa Pauli surmast. Napoleon oli veendunud, et tegu on m�rvaga, ja kahtlustas selles eelk�ige Inglismaa intriigi � just inglased olid Napoleoni arust subsideerinud Venemaal paleep��rde.

S��distusel oli t�ep�hi all. N�hes oma lootusetut v�lispoliitilist olukorda, v�tsid Inglise diplomaadid �hendust kantsler Nikita Ivanovitsh Panini vennapoja Nikita Petrovitsh Paniniga, kes oli just l�petanud diplomaadimissiooni Berliinis. Nikita Panin oli suur anglomaan ning toetas igati liitu Inglismaaga, pealekauba oli ta isiklikes s�brasuhetes Inglise saadiku Withfortiga.

Rahulolematud

Venemaalgi olid paljud rahulolematud, n�iteks Katariina II endise favoriidi Platon Zubovi �de Olga, tagandatud kindralid, senaatorid ja kaardiv�eohvitserid, kes igatsesid tagasi Katariina II armukirja ajal kehtinud korda ning ihkasid k�ttemaksu selle eest, et uus keiser neid m��dalaskmiste ja muude pattude eest karmilt karistas ning t��le panna tahtis. Riigip��rde plaanidesse oli p�hendatud ka Pauli poeg Aleksander, kes pidi vanden�ulaste kava kohaselt isa asemel troonile astuma. Kasvatas ju teda vanaema Katariina II ning just Aleksandrist loodeti vanade heade aegade tagasitoojat.

Nikita Petrovitsh Panin asus usinasti tegutsema. Ta l�i suhted Peterburi s�jakuberneri von Pahleniga, keda Paul muide piiritult usaldas. Vanden�uga liitus Semjonovski polgu komand�r Depreradovitsh, kavalergardipolgu sheff Uvarov ning paljud kaardiv�epolkude ohvitserid.

Vanden�u

Vanden�u sai teoks 12. m�rtsi ��l 1801. Pauli magamistuppa Mihhailovskoje lossis sisenesid v�rstid Platon ja Nikolai Zubov, kindral Benningsen, kaardiv�eohvitserid Jashvil, Skarjatin, Gordanov, Bologovski, Borozdin, Argamakov, Tatarinov, Mansurov ning kindral Tshitsherin, kokku 12 meest. Platon Zubov ulatas Paulile paberi, kuhu oli kirjutatud manifest, millega too loobub troonist poeg Aleksandri kasuks. Paul ei allunud v�givallale ning keeldus alla kirjutamast. Seepeale l�i Nikolai Zubov keiser Pauli kullast tubakatoosiga meelekohta, mispeale kargasid keisrile kallale Jashvil, Tatarinov, Gordanov ja Skarjatin. Pauli peksti jalgadega, tema pea purustati m��gapidemega ja l�puks keiser k�gistati Skarjatini v��s�rbiga. Nii toimus m�rv ja riigip��re, katkes ootamatult Pauli ajastu.

Hullumeelsuse vari

Me ei tea, milline oleks olnud Euroopa ajalugu, kui keiser Paul oleks valitsenud Venemaad ning liidus Napoleoniga Euroopa asju korraldades taganud Euroopa mandril kestva rahu. V�ib-olla ei oleks tulnud Aleksander I aegseid koalitsioonis�du ning Euroopa ei oleks kaotanud miljoneid inimelusid? K�ll aga teame, et kui Paul ei oleks reforminud riigi- ning mis k�ige t�htsam � s�jav�ekorraldust, ei oleks Aleksander I-l olnud mitte kusagilt v�tta armeed, millega seista Napoleoni vastu 1812. aasta Isamaas�jas. Pole kahtlust, et ilma Pauli reformideta oleks Venemaa langenud sellisesse stagnatsiooni, mis poleks v�ib-olla kunagi viinud Aleksander II 1861. aastal talupojareformini ning Venemaa oleks j��nud juba 19. sajandi keskpaigas tsiviliseeritud maailma piiridest v�lja.

See, et teotahteline ning andekas poliitik � nagu Paul seda oli � sai k�lge hullumeelse despoodi sildi, on seletatav Katariina II omaaegse �poliitikaga�, mille sihiks oli v�ltida iga hinna eest v�imu �leandmist pojale ja soov valitseda ise l�puni. Selleks kasutas Katariina mitmesuguseid v�tteid. N�iteks j�lgis ta kiivalt Pauli elu ja kirjavahetust ning v�himagi kahtluse puhul, et Paul hellitab lootust saada kunagi Vene keisriks, laskis ta tolle �petajal Nikita Paninil Paulile teatavaks teha j�rgmist: Paul ei olevatki troonip�rija, kuna tema isa pole mitte Peeter III, vaid hoopis Salt�kov, ning ainult armust on Katariina Paulisse suhtunud kui oma pojasse, sest ka Pauli ema olevat t�iesti tundmatu inimene lihtrahva hulgast � Katariina laskis liikvele kuulujutu, et ta poeg oli s�ndinud surnuna ning tema asemel pandi Katariina rinnale �ks v�ike tshuhhonets ehk eestlane. Et asi aga veelgi kindlam oleks, levitas Katariina II oma noorukiks sirgunud poja suhtes s�stemaatiliselt jutte, et too on hullumeelne. See, et Pauli n�ojooned kujunesid pehmelt �eldes omap�raseks, tulenes haigusest, mis tabas v�ikest Pauli 27. juunil 1762 ja mille tulemusel l�henesid n�on�rvid, mis muutsid absoluutselt tema n�opilti.

Paul ei olnud sugugi hullumeelne, vaid lapsest saadik heas�damlik ja usaldav. V�iksel Paulil oli n�iteks kaks koera, Sultan ja Filidor, kellest ta kirjutas antiikkom��dia eeskujul v�ikese koomilise n�idendi. Omal ajal oli Panin k�sinud Paulilt, mida too arvab, kas parem on olla valitseja v�i k�sut�itja, millele Paul vastas: �See, kes ei suuda alluda, ei tohi ka k�sutaja olla.� Igati m�istlik vastus. Pauli �petasid �ldse v�ga valgustatud mehed, nagu n�iteks tulevane teaduste akadeemia president akadeemik Epinsh, kuulus geograaf ja literaat Pleshtshejev ning v�ga andekas matemaatik Semjon Poroshin. �kski nimetatutest ei ole kunagi oma m�lestustes v�i v�lja�tlemistes avaldanud v�himatki kahtlust Pauli vaimse tervise suhtes. See, et Paul oli igati normaalne mees, leidis kinnitust ka tema hilisema Euroopa ringreisi ajal, millest oli juttu eespool.

P�rast Pauli m�rvamist ei saanud ju ka Aleksander I kuidagi r��kida kadunud keisrist t�tt. Oli igati mugav hoida vana joont ja nii j�igi Paul v�ga pikaks ajaks Vene ajalikku veidriku, et mitte �elda hullumeelse isevalitsejana, mitte aga reformaatori ning edumeelse poliitikuna, kes ei tahtnud muud kui kehtestada oma riigis kord, distsipliin ning anda oma alamatele v�imalus rahulikult elada.

Ja viimane detail. Olles kuulnud, et igal Euroopa suurel monarhil on ametlik favoriit, otsustas Paul v�tta favoriidi ka endale. Seda rolli t�itis Anna Lopuhhina, kellega Paul tutvus 1798. aastal Moskvas. Suhe oli platooniline ning Paulile v�ga iseloomuliku v�ljundiga � nimelt oli r��tlieetikast l�bi imbunud keiser Paul otsustanud oma s�jav�e polgulippudele kirjutada nime Anna heebreakeelse t�lke, mis k�lab vene keeles благодать ehk �ndsus � t��piline keskaegsest romantismist l�bi imbunud armuavaldus oma s�damedaamile. S�na БЛАГОДАТЬ lehvis lippudel ka Aleksander I aja koalitsioonis�dades ja 1812. aasta Isamaas�jas ning on j�udnud v�lja t�nap�eva muuseumivitriinidesse.

Aleksander Pavlovitsh, tulevane keiser Aleksander I, ei suutnud elu l�puni �ra seedida isatapja kuulsust ning ilmselt just sellep�rast unistas ta kogu oma valitsemisaja, et loobub keisritroonist ning l�heb erakmungana patte kahetsema. V�imalik, et keiser 1825. aastal Taganrogis ei surnud, vaid l�kski rahva hulka, ning legend Fjodor Kuzmitshist ei olegi legend, vaid �ks ilus l�ik Vene keisririigi ajaloost � just Fjodor Kuzmitshi nime all tunti �ht taigas elavat erakut, kelle n�ojooned meenutanud v�gagi keiser Aleksandrit ja kelle juures tihti k�isid juttu puhumas Peterburi k�rged �ukondlased.

LEGEND FJODOR KOZMITSHIST

V�imalik, et �isatapja� vari seletab lahti ka t�siasja, miks Aleksander I ei v�tnud vastu talle �igustatult pakutud isamaa p��stja rolli. Objektiivselt v�ttes oli tal ju selleks t�ielik �igus: just tema valitsemise ajal v�ideti Venemaale kallale tunginud Napoleon ning seej�rel purustati Aleksander I poolt juhitud koalitsiooniv�gede j�ududega Euroopat anastanud Prantsuse keisririik. V�ib-olla just sellep�rast, et tundes s��d mitte ainult isa, vaid ka isamaa ees, ei k�lastanud Aleksander I mitte kunagi oma eluajal Borodino, Malojaroslavetsi ja Smolenski lahinguv�ljasid, kuigi olles visiidil Viinis, leidis ta aja ja v�imaluse k�lastada Wagrami ja Asperni lahinguv�lju ning oma Br�sseli visiidi ajal Waterlood. V�ib-olla just sellega on seletatav ka Aleksandri ilmselgelt �jahe� suhtumine Kutuzovi m�lestusse � oli ju Kutuzov Paul I toetaja juba siis, kui Paul oli p�lu all (Katariina valitsemise ajal) ning v�ttis ju Kutuzov oma t�tre Jelizavetaga osa viimasest �htus��gist, millele j�rgnes traagiline �� Mihhailovskoje lossis, kui tapeti keiser Paul.

Legend Fjodor Kozmitshist on l�puni lahti r��kimata siiamaani. Arvamused lahknevad: osa ajaloolasi on veendunud, et Fjodor Kozmitsh ei olnud keegi muu kui Omskisse p�genenud keiser Aleksander, osa ajaloolasi eitavad seda v�imalust kategooriliselt. Fjodor Kozmitsh kerkis esile Siberis p�rast 1833. aastat. Tema v�limuse kohta v�ib arutleda, vaadates omaaegseid s�ejooniseid, kus on j��dvustatud Aleksander I-ga k�llaltki sarnane mees. Ning kui kujutada ette tema n�gu ilma habeme ja vuntsideta, siis on sarnasus Aleksander I portreedega suisa h�mmastav. N�iteks v�ib tuua tollal Siberis elanud kaupmees Hromovi t�tre m�lestused, kust v�ib lugeda j�rgmist: �Kui Fjodor Kozmitsh elas Korobeinikovo k�las, k�lastasime me teda isaga. Vanake tuli oma h�ti l�vele ja �tles: �Oodake pisut, mul on siin k�lalised.� Me eemaldusime isaga veidi ja ootasime. M��dus ligi kaks tundi. Fjodor Kozmitshi juurest v�ljusid noor proua ja husaarimundris ohvitser, kes meenutas �ravahetamiseni ei kedagi muud kui kroonprints Nikolai Aleksandrovitshi. Fjodor Kozmitsh saatis neid k�llaltki kaua ja mulle n�is, et h�vastij�tuks suudles Nikolai Aleksandrovitsh vanakese k�tt, mida Fjodor Kozmitsh teatavasti kunagi kellelgi teha ei lubanud.�

Leidub hulgaliselt kaasaegsete memuaare, kust v�ib lugeda, et Fjodor Kozmitshi k�lastasid Peterburi eliidi hulka kuuluvad isikud ning vestlesid temaga prantsuse keeles. Fjodor Kozmitsh suri 1864. aastal v�ikses kohakeses neli versta Tomski linnast ja tema hauale p�stitati �igeusu rist j�rgmise kirjaga: �Siia on maetud �nnistatud Fjodor Kozmitsh, kes suri 20. jaanuaril 1864.� Hiljem otsustasid Tomski v�imud eemaldada ristilt s�na ��nnistatud� (blagoslovenn�i), kuna teatavasti kandis sellist rahva poolt antud nime ka keiser Aleksander I.

V�ib l�pmatuseni vaielda selle �le, kellel on �igus ja kuidas asjad tegelikult olid. Igal juhul j��b Aleksander I surm sama saladuslikuks, nagu oli ja on nii kaasaegsetele kui tulevastele p�lvedele saladuseks ka tema iseloom.

�ks tuntumaid Vene s�jaajaloolasi emigratsioonis A. A. Kersnovski v�idab oma teoses �Vene armee ajalugu� j�rgmist: kui peale oktoobrip��ret avasid bolshevikud Aleksander I sarga, osutus see t�hjaks. Legend Fjodor Kozmitshist pole Kersnovski arvates mitte legend, vaid �ks ilus episood Venemaa ajaloost.

J�RI KOTSHINEV (1960) on harrastusajaloolane ja univormoloog, kelle huvivaldkonnaks on Venemaa ajalugu.