Illustratsioon: Iris Allese
Möödunud talvel sain kesk kiiret aega imponeeriva tööpakkumise kujundada uue isekirjastatava raamatusarja visuaalne identiteet. Mulle tegi rõõmu, et mainekad tegijad on mind disainerina välja valinud soovituste ja veebiportfoolio põhjal ning näitasid valmidust oma kirjanduslik beebi just minu kätesse usaldada. Töötasin parasjagu välja raamatukujunduse kursuse õppematerjale Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini tudengitele ning olin hiljuti alustanud uurimistööga hilisnõukogude tööstustrükikunsti kohta. Süllesadanud pakkumine paistis ideaalse võimalusena rakendada mänguliselt praktikasse kõiki neid teooriaid, põhimõtteid ja leide, mis parasjagu mu laual kuhjusid: värskendavalt arhailiseid manuaalmeetodeid, värvieralduseksperimente, tänapäeva kontekstis naeruväärselt spetsiifilisi raamatulehe ja tekstiploki proportsioone, ning tuttavlik-iseloomukaid kirjatüüpe, mis ajaloopragudesse peitu jäänud. Teisisõnu, kogu seda huumusrikast kraami, milles sobramine peaks igal graafilisel disaineril tahes-tahtmata tundlad ja uute kujunduste võrsed püsti ajama. Olin elevil võimaluse üle nakatada oma entusiasmiga raamatu hingeelu suhtes lisaks disainitudengitele ka kirjastajat ja raamatupoes mattlamineeritud fotokaantega mallraamatute vahel uitavat lugemishuvilist.
Teiste kohustuste arvelt näpatud õhtutundidel mediteerisin kümnete erinevate formaatide, laotuste, värvide, illustratsioonide ja kirjatüüpidega, üritades iga kombinatsiooni juures tähelepanelikult kuulatada, mida selle kohta võiks arvata nii käsikiri, kirjastaja, lugeja kui ka raamat ise. Minu jaoks on oluline, et kõik disainis sisalduvad osapooled suhtleksid omavahel kui võrdsed. Iga komponent peab teist austama, teda tugevdama: font formaati, päised ja vahepealkirjad tekstiplokki, erinevad raamatuosad üksteist; mugavus põnevust ja ilu, tehnilised võimalused mõistlikkust ja väljaande olemust, ajalugu tänapäeva ja vastupidi. Ma tahan anda pealtnäha keerukatele teguritele ja allikmaterjali nõrkustele võimaluse saada kogu kontseptsiooni tugevusteks, süsteemi alustaladeks. Ma tahan, et raamat näitaks välja oma teadlikkust raamat-olemisest; et ta usaldaks iga endas sisalduvat sõna, sõnumit ja lehekülge olema põhjamaiste paberimetsade ohverduse väärilised; et ta astuks ladumis-, trüki- ja köitemeistrite sajanditepikkuse peentöö jälgedes ja arendaks seda tänulikult edasi; et ta ei alahindaks oma lugejat, selleks et lugeja ei alahindaks teda. Vastastikune austus on mind käekõrval vedav printsiip nii inim- ja loodussuhetes kui disainitöös.
Alustuseks said selgema vormi kaks erinevat kujunduseskiisi, mille näidisleheküljed varustasin põhjalike selgitustega. Saatsin valminud esitluse kliendile ja uurisin, millal võiksime kohtuda, et nende põhjal edasiarendamiseks esimesi mõtteid põrgatada. Vastuse asemel paluti mul eemaldada presentatsioonist oma nimi, et žüriil oleks võimalik hinnata esitatud eskiise anonüümselt. Ilmnes, et see, mida mulle oli esitletud isikliku koostööpakkumisena, oli vahepeal kulisside taga muudetud vististi kutsutud konkursiks – ma ei tea, miks või kuidas, sest asjaolud olid ja jäid läbipaistmatuks. Mõned nädalad hiljem saabunud kirjas selgus, et „võistlevaid töid“ oli olnud üheksa ja neid hindas teadmata suuruses mitmekesine, aga anonüümseks jääv arvajategrupp. Tagasiside minu raamatuseemnetele oli üsna põhjalik ja mitmekülgne, ent väljavalituks need ei osutunud. Ennekõike oli žüriiliikmetes tekkinud tunne, et ma tegelen kujundajana ainult mind ennast huvitavate vormimängudega, jättes tähelepanuta ja tabamata aura, mis antud raamatusarja ning selle publikut kõnetaks.
Sarnase kriitika osaks on saanud nii mõnigi just EKA graafilise disaini osakonnaga seotud disainer. Õigupoolest on sedasorti diskussioonid kunstiakadeemia tudengi- ja vilistlasloomingu ümber Facebooki grupis „Eesti disainerid“ üks vähestest avaliku disainikriitika esinemisvormidest Eestis viimasel aastakümnel.[1] Art Directors Club Estonia algatatud pea kaheksatuhandelise liikmearvuga ühismeediagrupis võtavad sõna peamiselt kõikvõimalikud kommertsvalla disainipraktiseerijad, kes leiavad ikka ja jälle, et harjumuspärasega eksperimenteerivad, enamjaolt kunsti- ja kultuurivallas esinevad kujundused on kohatult provokatiivsed ja raskestimõistetavad, õõnestades potentsiaalsete tellijate ees disaini mainet. Tudengipõlves olid selliste diskussioonide tekitatud küsimused minu jaoks eriti põletavad. Näiteks mäletan, kuidas tümitati TartMusi näituse „Noorus kui elustiil“ visuaalset identiteeti (2015). Tüpograafiline lahendus, mille autoriks oli Mariana Hint, kasutas populaarset meemifonti Impact negatiivse reavahega, mis küll raskendas loetavust, aga moodustas visuaali, mis intuitiivselt meenutas tihedalt rahvast täis klubipõrandat või poliitdemonstratsiooni. Olles sümboolselt äratuntav noortekultuuri kandja, tekitades visuaalseid seoseid kirglik-kollektiivsete praktikatega ning mässates ilmselgelt (vaid ühe) tüpograafilise hea tava reegli vastu, toimis kirjatüüp enese- ja kontekstiteadliku illustratsioonina näituse teemale. Mina näen sellist laadi kujunduses pigem austavat väljakutset: vaataja, tule märkama, süvenema, seoseid looma! „Eesti disainerid“ nägid aga ülitihedat reavahet, võhiklikkust ja lugupidamatust.
Rahutusttekitavad põhiküsimused olid sellistes olukordades ilmselt samalaadsed nii minul kui kritiseerijatel. Miks üldse disainerit – meid – vaja on? Mida oskab üks professionaalne graafiline disainer õieti pakkuda maailmas, kus igaüks on võimeline fonti ja selle reavahet valima? Kuidas mõõta disaini headust?
Disainerid on üldjuhul patoloogilised õigustajad ja põhjendajad – meid on nii treenitud töötama, aga see annab paljuski ka meie identiteedile tähenduse. „Miks?“ voolab üsna ühtemoodi veres nii kasutajakogemusega tegeleval tootedisaineril, reklaamiagentuuri projektijuhil, kirjatüübidisaineril kui akadeemilisel disainer-kui-kunstnik/kuraator/uurija/kirjastajal. Meie kõigi olemus on sisuliselt vastus; me käitleme ja võimendame olemasolevat, teeme seda avalikumaks. Ärimaailmas on brändingustrateegiad ja vormiotsused põhjendatud kahtlaselt täpsete prognoosidega selle kohta, kuidas publik reageerib teatud värvile, kirjatüübile, keelekasutusele või navigatsioonile (à la oranž tõstab söögiisu, kirjatüübis Palatino laotud teksti on kõige kergem lugeda, X-nupu asukoht ülal paremal on kõige intuitiivsem). Disainerit on vaja, sest tema erioskus – lahendada probleeme ning muuta protsesse inimese jaoks efektiivsemaks ja nauditavamaks – tõstab elukvaliteeti, käivet ja kasumit.
Kunstiakadeemilises kontekstis on küsimis- ja põhjendamisruumi rohkem: miks me midagi probleemiks peame, miks inimesed teatud moel käituma ja reageerima on harjunud, miks on midagi üleüldse vaja toota või optimeerida? Disainer peaks suunama ka kolleege ja publikut rohkem „miks” küsima. Mikrotasandil nõuab disainiharidus samuti põhjendamist: fondivalikud, stiiliväljendused ja vormiotsused peavad olema projektile kontseptuaalselt ning ajalooliselt sobivad; küljendus, tähevahed (kerning) ja muud detaililahendused peavad andma mõista disaineri teadlikkusest nende tavade ja tähenduste kohta.
Tudengina jäi mulle mulje, et just küsimis- ja põhjendamisoskus on see disainerile eriomane, teda amatöörist eristav ja talle eksisteerimisõiguse andev võluvõime. „Miks“ torkis, kiusas, hirmutas ja peletas eemale kõik lõbu, ilumeele, mugavuse või tuttavlikkuse pärast tehtud otsused. Oma tõsiduses ja kriitilisuses tekitas „miks” tunde, nagu disaineritel oleks mingi kõrgem, objektiivne positsioon süsteemide ja inimkogemuse hindamiseks ning parem teadmine nendesse sekkumiseks.[2] Aastate jooksul olen hakanud aduma selle modernistliku tondi haprust. Intuitsioon, mängulisus, harjumuspära jmt on kõik legitiimsed disainiprintsiibid ja on ülivahva, et igaüks meist saab end disainivahendite abil nii hõlpsalt väljendada, nagu see tänapäeval võimalik on. „Miks mitte?“ – kui mittedisaineri tehtud kujundus täidab eesmärki, edastab sisu ja kõnetab publikut, siis mis õigus on disaineril sellest kuidagi üle olla? Ilmselt meid ei olegi otseselt vaja. (See on muidugi üldtervislik suhtumine, millega peavad end harjutama kõik tänapäeva ilmakodanikud.)
Alandlikkusele ja inimlikkusele kutsub üles ka autoritsitaat selle raamatusarja, mille üllatuskonkursil ma kaotasin, esimese väljaande tagakaanel. Leian selle raamatupoes teiste sarnaste mattlamineeritud fotokaantega mallraamatute seast. Tagakaaneteksti ja selle alla lajatatud erkvalget triipkoodikasti silmitsedes valdab mind ometigi nukrus. See olukord on nii tüüpiline: järjekordne näide miks-mitte-suhtumise kehvast rakendamisest, mis võimestamise asemel viib silmakirjalikkuseni. Meie kultuurimasinat jooksutavad parimate kavatsustega hakkajad inimesed, kes levitavad vajalikku sõnumit ja õilsaid väärtusi, ent pühenduvad vähevõitu nende väärtuste läbimõeldud implementeerimisele tolle masinavärgi tööprotsessides. Küsimus ei ole põhjendatuses, vaid austuses – nii oma erialase töö kui teiste inimeste vastu.
Rohmakate lahendustega konformism Eesti raamatukujunduses (mille näiteks on kujundusse integreerimata triipkoodid, aga ka igavtüüpilised paberi- ja kirjatüübivalikud, läbimõtlemata trükivärvi- ja poognalahendused, mittesüstemaatilised ekraanil-katsetades-juhtunud kosmeetilised veiderdused isikupära lisamiseks jne) kõneleb üldjuhul mõnest järgnevast stsenaariumist. Kujundaja, kes saab siinmail kutse või võimaluse raamatu (või nt ka näituse + trükise) graafilise disaini teha, ei identifitseeri end sageli graafilise disainerina. Sageli on ta kunstnik, kas selle sõna tänapäevases mõttes – professionaalne kaasaegne kunstnik, kes teeb salahaltuurana graafilist disaini – või siis tähistamaks vanema põlvkonna arusaama graafik-illustraatorist, kes tegeleb vahepeal ka tekstiga. Sageli on ta hoopis n-ö onupoeg – kogemuseta asjaarmastaja või erialaväline asjataja – või siis hakkab autor ise ärategijaks. Sellise kujundajaga on kindlasti kerge koostööd teha, sest probleem on ju võrdlemisi lihtne: mahuta tekst paberile või seinale, nii et oleks loetav, ja saada trükifail. Ega lugeja saa ju aru, kui küljenduses on mõned suuremad augud, köitevaru veidi liiga kitsas või täpitähed fondist puudu – ta mõtleb, et nii peabki olema. Ja teisalt, lugeja ju ootab tuttavat välimust, suhestutavat standardit, mitte mingeid disaineri vormimänge. Paraku kujundab seda standardit jätkuv ülejalatöö inimestelt, kes ei paista teadvustavat graafilist disaini kui järjepidevat, rikkaliku ajaloo, oleviku ja tulevikuga distsipliini/kultuuri ega enda rolli selle kandmises ja arendamises.
Ma ei räägi pelgalt mikrotüpograafilisest heast maitsest, mida „Eesti disainerite” kommentaarium nimetaks hügieenitasemeks. Eeldus, et disainer on loomult puhastaja ja koristaja, kes peaks tegelema eelkõige väljakujunenud disainireeglite implementeerimisega esteetilisema keskkonna nimel, on ennasttäis ja iga(v)nenud – on teisigi legitiimseid printsiipe, millele rajada ka „ebahügieenilisi“ disainipraktikaid.[3] Ent igal juhul ei tohiks olla palju palutud, et graafilist disaini teeks keegi, kes teadvustab oma positsiooni visuaalkultuurikandja ning sõnumivormistajana, võtab oma ajalooliste eelkäijate (fondivalajate, plakatikunstnike, ladujate, trükkalite, köitjate jne) ees vastutuse, on võimeline oma erialast vaimustuma ja soovib seda kirge oma töös jagada – ehk suhtub oma erialasse austuse ja ärksusega.
Vähetajutud tõsiasi on see, et kõigi nende eelkäijate analoogmaailmas täiustatud rollid kaotasid arvuti tulekuga suure osa oma relevantsusest, ent ometigi paistavad mitmed suurkirjastused nii meil kui mujal praegu toimivat paljuski sarnaste segregeeritud loogikate ja struktuuride järgi kui tollal. Küljendaja on madalaima pulga odavtööjõud, raamatusisu maketi loob keegi kunstiline toimetaja, disaineri ülesandeks jääb visualiseerida kaas. Samal ajal on paari aastakümne jooksul välja koolitatud terve hulk graafilisi disainereid, kes mõtestavad oma tegevust, sh raamatu kujundamist, holistliku digitaalse ja materiaalse sünteesina kõigist neist varem tehnoloogiliste tingimuste tõttu lahus olnud osadest. Tänapäeval ei oska ma selle kapseldumise taga näha muid põhjuseid kui traditsioonilembust, mugavust ja ignorantsust. Kirjastused jätkavad suuresti (mitme) põlve otsas kokku klopsitud hooletute keskpärasuste liinitootmist, sellal kui noored raamatu-kui-terviku-kujundajad otsivad endale kohta paralleeluniversumites.
Teisalt pitsitab aina teravamalt tajumus, et iga raamat, nagu ka kunstinäitus, on alati potentsiaalselt välditav materiaalne kulu. Seda enam võiks selles rituaalses sünnitusprotsessis tulla ilmale midagi võimalikult läbimõeldut, millel on sisu kõrval väärtus ka füüsilise disainobjektina. Seejuures ei pea väärikas või eriline sugugi tähendama priiskamist – osav disainer pöörab piirangud ja kitsaskohad tugevusteks. Eesti on ideaalne koht põnevalt mõtestatud trükiste teostamiseks: meie tiraažid on väikesed ja trükikodade (tasku)sõbralikkus maailmakuulus. Oleks imetore, kui meie kirjastajad taipaksid seda hinnata ning otsida ja värvata vastava hariduse, kogemuse ja pühendumisega disainereid, selmet teostada hooletumaid variante.
Värbamisprotsessi, nagu tegelikult igasuguse inimestevahelise koostöö ja -elu kujundamine nõuab aga veelgi enam peenetundelisust ja vastutusetaju kui disainielementide austav ja võimestav toimimapanek. Erinevalt viimasest on inimlikkus kõigi, aga iseäranis nende eriala ning vastutus, kes selle eest teadlikult seisavad. Miks-mitte-suhtumise najal korraldatud konkursside, tellimuste ja ühisürituste viljadeks on ülepeakaela tehtud autoritaarsed otsused, pinnapealsus ja oskamatus oma teadmatust tunnistada, infosulud ja eraldatus ning enam-vähem kobe välisilme, mis seest aga õõnes või mäda. Kaasav koostöö ja kommunikatsioon ongi praktikas väga keeruline, eriti kuna individualistlik ja tootlikkusele orienteeritud ühiskonnakorraldus seda ülemäära soosinud ega õpetanud pole. Seda enam on jätkusuutlikumate ühistegutsemiskultuuride teadlik katsetamine ja arendamine (sh ka põrumine, vabandamine, õppimine, jagamine!) igaühe õlul.[4]
Disainitöö tähenduse ja tellimisega seotud mõlemapoolsete ootuste kohta võiks muidugi olla rohkem avalikke hea tava juhendeid ja infomaterjale, aga seni, kuni neid moodustatakse,[5] lähtugem üldinimlikust rusikareeglist: palun austa. Austa oma tööd põhjaliku läbimõtlemise, mõtestamise ja väärtustamisega, ole valmis teadjamatelt küsima ja ka kõrvale astuma. Austa teist inimest ja tema tööd vahetu, selge, läbipaistva ja empaatilise suhtlusega, mis annab talle võimaluse konteksti mõista ja võrdsena vastata.
[1] Ivar Sakk toimetas 2000ndatel ajakirja Kunst.ee graafilise disaini lisasid, mille võttis kokku legendaarne kogumik „Artikleid graafilisest disainist” (2011); koos Kristjan Mändmaaga lükati käima ka disaini ühiskondlikku tähtsust esiletõstev Disainiaasta (2006), millest kujunes välja ärialase lobitööga tegelev Disainikeskus. Kommertsküljel on muidugi pikalt toimunud erineva fookusega iga-aastased konkursid – Turundajate Liidu korraldatav Kuldmuna, Art Directors Clubi Eesti Disainiauhinnad, lisaks nõukogude võistlusjäänuk 25 kaunima raamatukujunduse leidmiseks – mille raames on vaja üht-teist kriitiliselt, aga peamiselt siiski kiitvalt ja lühidalt sõnastada. Võimalik on leida erialaseid konverentse ja loenguid nii akadeemiast, ärist-turundusest kui käsitöövallast (äramärkimist väärib ehk Mart Andersoni vanameisterlik tüpograafiakonverents „Kirjak“). Vahel tehakse näituseid (aga nt Disainimuuseumil pole siiani mingit süstemaatilist graafilise disaini kogu või sellealast lähenemist ega spetsialisti), vahel avaldatakse Sirbis (peamiselt Ivar Saki) ja Müürilehes (EKA GD bakaosakonna lõpetajate) esseid. Ent pidevat platvormi, mis võimaldaks erinevatel häältel ja vaatepunktidel graafilise disaini rolli ja suundumuste üle arutada ning teiste ja iseenda erialast tegevust kriitiliselt analüüsida, Eestis ei eksisteeri. Sildade ehitamist pärsib disainiskeene arvamuste paljusus, sageli ka osapoolte ülekoormatus ja vähene küünarnukitunne; igaüks ajab vaikselt oma rida ja korraldab oma üritusi, laiemast vastukajast ja kaasavusest ülemäära hoolimata. Nõnda ongi mainitud Facebooki grupp ainuke koht, kus võib vähemalt näha nende polaarmaailmade event’ide linke kõrvuti, isegi kui nendevahelist tsiviliseeritud diskussiooni iialgi ei teki, sest sihtgrupid ei suhestu üksteisega või lausa põlgavad teineteist (… sest keegi ei tekita nendevahelist diskussiooni).
[2] Disainmõtlemise problemaatilisuse kohta on väga hea lugemine Maggie Grami „On Design Thinking“ (n+1 magazine, 2019; vt https://nplusonemag.com/issue-35/reviews/on-design-thinking/).
[3] Hea maitse vastase disainipraktika põhimõtteid illustreerib võrratult näiteks Rootsi kollektiivide Mycket ja Bang Magazine artikkel-teos „Circumnavigating and Crushing“ (Bang Magazine, 2014; vt https://www.academia.edu/10294829/Circumnavigating_and_crushing).
[4] Inspiratsiooniks üks detailne, praktiline ja kokkuvõtlik juhend koostöö alustamiseks ja teostamiseks Soome kultuuritöötajate rühmituselt Feminist Culture House: https://6yearsinthe3rdspace.com/contributions/Terms-Conditions-What-do-we-need-in-order-to-work-together.
[5] Õnnetust konkursikogemusest tõugatuna aitasin „Eesti disainerite” grupi kaudu 2021. aasta kevadel käima lükata Disainikeskusest juhitava mitmekümnepealise töörühma, mille tulemusena peaks peagi moodustuma disainihangete ja -konkursside korraldamise hea tava juhend.
Maria Muuk (27) on vabakutseline graafiline disainer, uurija, kirjutaja, õppejõud. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna ning Sandbergi Instituudi teooriamagistrantuuri Critical Studies Amsterdamis.
